Aarne Viisimaa

Seal, kus rukkiväli lagendikul heljub.
Kõrge kuusik kohab mäenõlvakul,
Väike majakene maantee ääres seisab -
Lapsepõlve-kodu oli seal kord mul.

Palju päikest oli seal ja palju lilli,
Rõõmsalt mängisin ma lehis puude all.
Kaunis mälestus, mis mul neist päevist jäänud
Seisab kustumata hinges sügaval.

Nüüd ma vanaks jäänd ja mälestusis elan.
Noorpõlve unistusteriigis veel.
Mis kord lapsemeeli avatelles täitis,
Seisab vanalt selgest vaimusilma ees.

Kodus oli kõik, mis ihaldasin iial,
Ehk küll hiljem mõistsin seda hinnata;
Sealt mu vanemad mind saatsid eluteele
Nüüd nad murumulda pandud puhkama.

Ja mu neiu, kelle sarnast teist ei ole -
Minu noorepõlve päike oli ta.
Nüüd ta uinub vaikselt külmas hauakünkas,
Mina rändan ilmas ümber üksinda!

Tahan koju jõuda, võtan reisikepi,
Kuid mu õnnemaa on kaduv pettepilt;
Kaugel kõigest, mis mul armas, läen ma hauda.
Pole õnne leidnud ilmas kusagilt.

Kaugel võõrsil olles kannavad mind mõtted
Jälle kalli kodu poole tagasi.
Ehk küll palju pikki aastaid mööda läinud -
Lapse-kodu ei kao meelest iialgi!