Artur Rinne

Mets mühiseb ja kägu kukub raal,
Aas haljendab ja lilled õitsvad seal,
Mänd kiigutab siin oma võimsat pead,
On meeles tal kõik muistsed õnne a'ad.

Hirv ojal joob ja muretu ta meel,
Kas aimab ta, kui pikk ta elu veel?
Võib küti kuul ta leida iga tund
Ja elu läind, kui oleks näinud und.

Ju möödas pea ka minu noorus, õnn,
Mis rõõmu veel mul elus oota on?
Mets mühama ja kägu kuk'ma jääb,
Kuid noorus meil kui unes mööda lä'eb.